et

Puhkepäev


Posted on oktoober 3rd, by Epp in Argipäev. Puhkepäev kommenteerimine on välja lülitatud

Jõudsin just hommikused lahkujad ära saata, hinge tõmmata, kui minu pahameeleks tekkis kusagilt Remo. Krt pidin ju koristama, mis nüüd siis on! Aga ilmaasjata vihastasin. Remo haaras tolmuimeja, kloppis vaibad, ma pesin nõud. Liiva kogusime põrandatelt 3 tolmuimeja kotitäit…

Siis helistasin Avele ja tema oli juba Vatlast läbi. Ohoo! Aga tänu Remole olen graafikus. Maja näeb üsna elatav välja. Ise oleme tolmused ja higised. Punume merre. Sealt Ave meid leiabki. Ja tuul muudkui kasvab.

Tunnen salamisi kõhedust, sest 3,4 puri sõitis linna remonti ja Avel ikkakgi alles suht algus selle purjelaudamisega. Mul laht kive täis, aga eeliseks, et jala saab põhja ja tagasi tulla. Seega Paagi laht ikka vara veel, siis pean pärast Paatsallu järgi mineme talle…

Ave vist tunneb ka kõhedust. Teeme teed. Venime ringi. Lõpuks ikkagi suund merele. Ave peab ise purje kokku panema. Oskab küll, aga kogu aeg teeskleb, et ikka ei oska (umbes nagu mu kaval border collie – mustavalge lapiline karjakoer, kui ta midagi teha ei viitsi). No paar asja kordame üle ka. Mul kõhedus kasvab. Teen laheda näo pähe ja kobime merre.

Uhh, kui jube. Täitsa korralik glissituul 4sele. Ja kuna kolmest pole siis Avel ju neljane ongi. Käsin alustuseks ühe käega sõita. Ja ennäe imet – sõidabki. Suht koht alla tuult, aga sisse ei kuku. Käsin tagasi kõndida. Ega ta mind kuule (tuul ikka v tugev ja vesi mühiseb), aga midagi muud teha nagunii pole.

Võtan korraks asjad, et suunda kontrollida ja tuuletugevust. Alustan selat kus Avegi. Oo jee mis hirmsad kivid kihutavad laua alt läbi. Muudame sõidukohta natu hõredama kiviasutstusega punkti.

Ave mässab purjega. Juba hakkavad pöörded ka tulema. Sellised imelikud ja lainetusest häiritud, aga laua nina saab maapoole ja sealt ta tulebki! Ohoo, ilus asend! Ja laud liigub ka juba palju rõõmsamalt. Lahe! Väga hea! No vaevalt ta kuuleb, aga juu tunneb. Igatahes uskumatu aga tõsi. Ta sõidab ja väga kenasti. Päike on välja tulnud ja vee sillerdama löönud. Ave, kaunis nagu krahvinna, liugleb üle vahuse vee. Tahan tuua kaamera… aga toon hoopis endale ka laua ja purje, ning sõidame Ave kursi veidi rohkem tuulde st. mina ees ja nõuan, et Ave mulle järgi tuleb. Tulebki. Korraga läheb lapiline koer kaldal rõõmsaks ja siis hakkab paistma punane särk. Tuleb Mart (anton). Imelik, et ta koha üles leidis…

Jätan üha paremini edeneva Ave sinnapaika ja läheme Mardile purje kokku panema. Tuul on hakanud vaibuma. Kui Mardiga merele jõuame on tuul tasane ja edelas varitseb äiksepilv. Peagi vaibub tuul sootuks ja natuke isegi müristab.

Naaseme maja juurde. Kurnatud, kuid õnnelik Ave ees ootamas. Teeme süüa ja arutame maailma asju. Inspireerime üksteist. Vaimustume ja innustume.

Õhtu jõuab. Läheme paneme uue lambaaia üles. Mart niidab vikatiga nii laias kaares, et mul on siiras hirm nahas. Laiali pudeneme alles pimenevas öös. Mart lipsab veel korra tuppa, et Avele head ööd soovida :)

Elu on lill!





Kommenteerimine on suletud.