Ave ja Natalja Varblasse jõudmise lugu

12.07.2010

See pidi olema aprilli paiku – lumi oli igal juhul juba ära sulanud – kui oli ilus ja päikeseline päev, aga tuul ulus ja undas lihtsalt vastikust tekitavalt. Mind paremini tundvad teavad, et ma üldiselt ei kaeble eriti kiuslike ilmastikunähtuste üle. Isegi halli sügist kannatan keskmisest kauem suurema tusatsemiseta. Aga vot tuulega on teistmoodi. Tuul ei meeldi kohe üldse. 

Või noh, praegu kui ta hirmkuuma leevendada aitab, olen tänulik. Ja siis aprillis sel tuulisel päeval ma järsku avastasingi, et kaeblen ta üle jälle. Ja jäin mõtlema, et tegelikult paljud nutikad inimesed on tuulest oma sõbra teinud. Peaks ka.

Edasi läks kõik juba kiiresti – aitäh Kaimole, kes ütles, et Epu juurde võiks minna, ja Epule, kes ütles, et võib tulla. Ja Nataljale, kes tahtis kaasa tulla. Meiesugustel külmapõlguritel jäi nüüd ainult üle oodata suurema sooja saabumist. Aga jõudis seegi kohale ja nii me ühel laupäevahommikul Epu ukse taga olimegi. Tegime rannas kiire tiiru, määrisime ennast päikesekreemiga põhjalikult sisse ja tutvusime kohaliku kutsu Bettyga.

Entusiasmi oli kõvasti, ebakindlust vähemalt sama palju. Esimene mõõn tuli, kui Epp hakkas purje kokkupanekul puistama arusaamatuid termineid ja infokillukesi nagu sügisesed puud lehti ja selgitama, kuidas need kõik omavahel suhestuvad. Aga siis õnneks lisas, et meelde ei pea jätma ja kontrolltööl ei küsita. Meie rõõmustasime ja panime põõsa alt mõned metsmaasikad rahulolevalt põske (hiljem selgus, et vara rõõmustasime).

Aga lõpuks saime (st Epp sai meie tunnustavate pilkude all) purje kokku ja oligi minek. Merele. Olin valmistunud veetma kaks päeva peamiselt vees, mistõttu vee ootamatult soe temperatuur mõjus rahustavalt. Võib-olla külmahirmu leevenemise tulemusena juhtuski see, et ronisin põlvili lauale, ajasin ennast püsti, hakkasin Epu näpunäidete järgi purje veest välja tõmbama, sain ta kätte ja võtsin kahe käega mastist nagu kord ja kohus enne kui adusin, et minu isiklik plaan nägi ette ju ka vette prantsatamist kõike seda tehes. Aga mida ei juhtu, seda ei ole vaja ka tagant torkida. Ja siis sõitsingi, s.t. laud libises elegantselt mööda sillerdavat vett ja mina seisin kramplikult mastist ja siis juba ka poomist hoides ja üritasin ennast Epu juhtnööridele vastavalt sirgu ajada. Rühi hoidmisega on merel igal juhul raskem kui maal. Aga harjutamine teeb ehk selleski kunagi meistriks.
 


Olime juba mitmeid tunde õhinal harjutanud kui tekkis tunne, et võiks olla väikese pausi aeg. Merel oli nii meeleolukas, et ei saanud arugi, et tegelikult olime pool päeva füüsiliselt rahmeldanud (see-eest saime sellest järgmisel päeval igal sekundil, mil vaja keha liigutada, aru).



Epp oli nii armas, et söötis meil kõhud tatrapudruga korralikult täis. Gourmet a la Varbla maitses imeliselt. Õhtul kogesime, et see ei olnud mitte ainult maitsenauding, vaid ka eksistentsiaalsema tähendusega toidukord. Olime surfama jäänud nii kauaks, et õhtusööki mõistliku autosõidu raadiuses enam leida ei õnnestunudki. Täname siinkohal veekord Eppu näljasurmast või vähemalt nõrkemisest päästmise eest.

Peale sööki ja väikest päikese käes mõnulemist saime veel kerge teooriatunni, paar täiendavat tundi merel harjutada ja päev kokku võtta värskendava ujumisega.

Head aega Epule ja algas sõit öömajja natuke kaugemal.

Teine päev. Epp teeb nalja, et ta nüüd käib kusagil ära ja pangu me senikaua purjed kokku. Muigame. Veel korra. Siis saame aru, et polnudki nali. Istume heinamaal ja nuputame vidinate nimetusi. Peale laua, purje, masti ja poomi tuleb meelde ainult üks – „väga hea, aga jube kallis“. Mõtleme, et ega nimesid ei peagi ju vist kokkupanekuks teadma. Hakkame nuputama, kuidas kõike seda kraami omavahel ühendada. Alguses on naljakas, aga siis enam mitte nii väga. Järsku tuleb meelde, et Epp laenas eile raamatu. Toon selle ja hakkame uurima, lootuses, et ehk on seal abistavaid pilte. Ei ole. Proovime nagu terve mõistus juhendab. Purje saame masti külge, aga kuidagi imelik näeb välja. Sellisega merele minna ei julgeks. Pingutame. Ikka on imelik. Enam ei oska midagi teha. Istume murul ja nuputame. Edutult. Suhteliselt loll tunne on. Istume veel natuke. Siis kannatus katkeb. Otsustame, et Natalja läheb abi otsima. Leiabki. Mardi. Mart tuleb ja ütleb, et põhimõtteliselt õigesti on, ainult pingutada tuleb rohkem. Aitab. Siis aitab veel poomi külge panna. Täpselt siis, kui üks puri saab kokku, ilmub Epp ja ütleb, et oleme tõelised surfarid, kes teavad, et kui ise ei oska, siis tuleb abi otsida. Teise purjega oleme osavamad. Päeva lõpus avaldab Epp saladuse, et ükski algaja esimesel korral sellega hakkama ei saakski. Aga ma arvan, et me nüüd kahe peale tarkusega võib-olla isegi saaksime. Learn by doing töötab hästi.

Täna ei ole tuult. Õpime laua suunamist ja veel natuke pööramist. Aga paari-kolme tunni pärast anname alla. Väsinult kuid õnnelikult. On aeg hakata koju tagasi sõitma.

Enne seda söödab Epp kui hea haldjas meil jälle kõhud täis ja teeb eksursiooni oma looduskaitse all olevates valdustes. Ilus on. Muuhulgas näeme kitse moodi lambaid ja vaskussi.

Tekib tunne, et ei raatsigi ära minna. Aga öeldakse, et võib tagasi tulla. Tahaks minna küll. Ja soovitan soojalt teistele ka.



PS! Tuul ei ole enam mu vaenlane, aga nagu iga suhtega, tuleb ka sellega veel üksjagu vaeva näha. Kavatsen selle nimel nüüd tööd teha

PPS! Tähendab, me ikka nautisime piisavalt sageli vette plärtsatamist ka (kui nüüd sellest jutust äkki mulje jäi, et saime kuivalt hakkama).


<< Tagasi