Epu uued õpilased

01.02.2010

Seoses õitsvate talveilmade ja uhke tuisuga oleme otsustanud jätta soojad maad sinnapaika ja nautida täiel rinnal Eesti talve. On lund roogitud, lumevangis istutud ja suusatatud. Kuid mis oleks üks talv ilma valgete kelgukoerteta?!



Välk ja Pauk! Ehk õigete nimedega Thunder K'out Garcon (Thunder) ja Cheya's Fire N Ice (Välk). Viimase eluloo kohta saab lugeda peremehe, Priit Salumäe blogist. Meie oleme oma jalutuskäikudel õppinud rihma otsas väga rahulikult kõndima, vastutulijatest mitte eriti välja tegema ja aia taga haukavaid koeri ignoreerima.

Ikka juhtub vahel, et libastud ja ei suuda end tagasi hoida, aga aimdus, mis õige ja mille eest kiita saab, on olemas.

Viimane katse oli sõjakas Välk kokku viia vapra, kuid rahumeelse Thunderiga. Alustuseks jalutasime Välgu veidike ära, et aiast pääsemise lust sõjakust ei suurendaks. Kohtumispaigaks neutraalne lagendik (mitte kummagi koera kodu), kus autoliiklust pole ja inimesi ka mitte. Liikumisruumi piisavalt, et saaks koertel eest ära minna.

Ei läinud pikalt, kui Välk Thunderile turja hüppas ja Thunder ennast kaitsma asus. Purelus täiesti ehtne ja klassikaline. Õnneks koerad noored ja paindlikud. Kui seltskond edasi liikus, jätsid kaklemise sinnapaika ja tulid edasi, et mitte karjast maha jääda. Edaspidised kokkuminekud tekkisid ainult siis, kui me liiga kauaks paigale passima jäime. Alati algatajaks Välk. Tõenäoliselt tutvustas Priidule, kuidas ennast koeraühiskonnas kehtestada. Kuna Priit näitas oma edasiliikumisega, et tal on targematki teha kui nende kaklemist pealt vaadata, siis Välk väga uhke oma saavutuste üle ei olnudki, vaatas hoopis Priitu uue pilguga ja ei läinud naljalt enam üksi väljale hulkuma, vaid püsis peremehe jala kõrval.

Suurem ja rahulikum Thunder Välku kartma ei vaevunud, aga sellest, miks üks koer teist mängimise asemel kogu aeg ründama peab, kui nad lähestikku on, ta ka sotti ei saanud.

Homme läheme Thunderiga sõbralikumaid jaihimaid otsima!







<< Tagasi