September on osutnud ootamatult sobivaks surfikuuks nii algajatele kui ka juba edasijõudnutele – veestardiõppijatele…

Nädalavahetusel pidid saabuma 2 algajat ja 2 veestardi huvilist. Kuna kuult lubas laupäevaks pigem veestardihuvilistele ja rohkemgi, meelitasin algajad juba reedeõhtuks platsi, et saaks hommikuse tõusva tuulega, enne lainetuse tekkimist kenasti algust teha. Ent läks muidugi teisiti.

Esimene reegel – minna meretundi puhanuna ja kenasti söönu ja joonuna täidetud, oli kell juba kümme läbi ja tuul lõõtsus juba täitsa kenakesti. Siis veel krips-kraps hobuste juurde, tiiruke ootamatult külla saabunud keskonnaspetsialistiga (kes meie Varbla hoiuala asju kaitsekorralduskavasse sisse kirjutama peab) ja oligi kell juba 11 läbi, kui purjed kokku saime ja merele viimaks 12, kui lainetus ka juba silmnähtavalt kohal oli.

Tüdrukud, nääpsukesed, suviste kalipsodega. Mina vähe tugevam ja muidugi paks talevekalipso seljas ning villane müts peas. Kapuutse panna tüdrukutel ei soovitanud – nendega ei kuule midagi ja pealegi oli tuul üsna soe. Nii alustasidki kaks nääpsukest neidu kolmeste purjedega rassimist vahvad villased röövlimütsid peas. Muudkui tõusid lauale ja langesid jälle vahustesse lainetesse. Uhuti kaldale (tuul oli Läänest so otse kaldale, onshore) ja kõndisid jälle tagasi. Siis keeras tuul loodesse ja nüüd kandis tuul nad piki kallast just sina kus murdlainetus eriti kenasti mühises.

Üllatavalt hakkas Margitil lainete vahel väikeste juppide sõitmine väledamalt välja tulema, kui varem rohkem merel käinud Madlil.
Madli seevastu oli purje väljatirimisel väga proff, kasutas kenasti keharaskust ja sai purje kiiresti veest kätte, ainult iga kord kui juba poom pihus oli tuli kenake laine, mis ta ümber lükkas. Saime poolteist tundi mäseletud, kui esimesed edusammud juba selgelt näha olid.

Madlisugune kergekaallane saab kõvema tuulega hakkama küll! Tuleb meeles pidada õlgade taha kallutamist ja jalgadega laua edasi lükkamist, siis on kõik üks komplekt, mis tuulega edasi liigub.

Rannale ilmusid uued õpilased Elo-Liina ja Helen. Vees sulistajad ilmutasid esimesi külmavõetuse tundemärke, mispeale Elo neile teed keetis ja võileibu tegi.

Elo jägi terveks nädalavahetuseks köögitoimkonda :)

Kui nüüd võinuks arvata, et algajate tund sai läbi ja algas veestrtijate tund, siis jah seda viimast küll, et uued õpilased olid kohe varsti vees ja tegid alustuseks sügavast veest rannastarte. Ent minu suureks üllatuseks olid varsti kohe vees tagasi ka suvekalipsodes alustajad. Ära tulid nad merelt alles koos veestrtijatega – nii võimsad võileivad oli Elo neile sisse söötnud.