2010.a ilus suvi on paljudel tekitanud kire surfi (purjelaua) vastu. Kui eelnevatel aastatel on saanud tegeleda sellega veidi ja nagu möödaminnes, siis sel aastal tahaks juba korralikult sõitma saada. Ma ei tea kuidas teistel, aga meil on suure tõuke andnud igaaastane surfilaager, kus iga korraga kuuled koolitusel ja proovid veepeal midagi uut. Kui koolituspasun hüüab, siis kõik on Epu juures kõrvad kikkis.

Tegelikult on iga aasta midagi õpetuses puudu jäänud või oleme märkamatult edasi arenenud. Seekord otsustasime võtta härjal sarvist ja saada õigesti veepeal liikuma. Kuna Epp oli lahkelt nõus õpetustega abiks olema, siis suundusime Varblasse surfiteadmisi ammutama.

Koolitus on mõeldud neljale – kaks õpilast ja kaks treenerit (algõpetus). Kuigi Eru lahes puhus nädalavahetusel piisavalt hea tuul, siis otsus läänerannikule Epu juurde minemise osas oli üksmeelne – „Raudselt lähme”.

Varustus peale ja enne lõunat olid neli kanget surfihundikutsikat – Siim, Sulev, Urmas ja Argo kohal. Peale avaloengut varustus kokku ja merele. Veidi tibutas, aga see ei häirinud kedagi. Hea oli vaadata, kui iga selgitusega läksid sõitja tegevused aina paremaks.
Epp juhendas: „Vaata, kuhu sõidad”, „Käed sirged”, „Puusad ette”, „Õlad taha” jne.
Eriti lahe oli see, kui Epp võttis fotoka kätte ja jäädvustas sõitja asendit, siis tundus nagu õpiku pilt. Kõik pingutasid.
Ei hakka kõike seda head ümber jutustama, sest igaüks peab koolitaja Epp Hunt õpetusi ise kuulama ja kogema.
Mõned meenutused osalejatelt vt Siim, Sulev, Urmas, Argo