8. september 2012

Laupäeva hommik oli sujuvalt lõunaks saanud, kui vurasime Epu mõnusa häärberi ukse ette. Tuul ja päike, liita veel kümme soojakraadi ja ei saaks arugi, et oleme oma purialuatunnid kodumaisesse sügisesse lükanud.
Madli ja Margit rassisid juba kangelannadena vahuses lahes, ikka kord vapralt laual ja järgmisel hetkel vapralt meres. Mustad meres mässavad siluetid, läbi tuule trügivad Epu õpetussõnad ja head tuuleolud. Tiivustasin ka Helenit ja end käpelt kraami randa vedama. Epu usin õde Mare läks lammastel karjamaad vahetama, et neilgi laupäev pidupäev oleks ja värske söök laual. Maja juures toimetas ka Mart, kes oma käekirjaga loodud kuur-puhkemajale treppi ehitas. Peagi lennutas ka teda tuul merele- proffide randa. Tegin ruttu Margitile ja Madlile teed ja kiired võileivad, et nende energivarusid täiendada. Ise Heleniga venitasime kalipsod selga ja merre. Algas usin veestardi kool. Epu juhatamise järgi saime Heleniga veestardi põhilised nipid selgeks ja tuult oli ka piisavalt. Ja oli ikka lahe tunne küll, kui said tuulega sõbraks ja ta su vupsti nagu udusule lauale upitas ning lend võis alata. Helenil õnnestus ka veestart mitmeid kordi. Raske on teise tundeid kirjeldada, aga küllap temagi looduse ja inimese ühtesulamise laadset tunnet koges. Madli ja Margit said ilustu välja merele, aga siis jälle sai meri neist jagu ja kandis nad neile endilegi märkamatult murdlainete-osakonda, nagu Epp seda ala nimetas. Hea, et ikka kalda poole. Vesi meres oli soe ja seetõttu keegi väga välja ei kibelenud. Lõpuks siiski rauges tüdrukutes hoog ja tulime ära kaldale. Muljeid kui palju. Kõhud tühjad. Tegime ruttu Sireli talust kaasa krabatud kraamist suvikõrvitsa-sulajuustu-küüslaugusuppi, võileiba kõrvale ja magustoiduks kulus just täpselt Lihula poest ostetud kohupiimakook. Mõni mees küll avaldas järgmisel päeval arvamust, et miks poest kooki üldse ostetakse ja mitte ise ei küpsetata, siin siis vastus_ et kui tuled merelt ja kere hele, siis kõlbab poe kook kahJ Keha valdas mõnus rammestus ja mis võiks veel parem olla, kui pikutada põrandal lambanahal, sirutada ennast pikemaks ja kuulata teiste seiklusrohkeid muljeid möödunud merepäevast. Korraga olid kõik kutud ja oli aeg koikule pugeda.