Tuul oli üsna tugev. Elo ja Helen oma varustusega. Helen (minust juppjagu kribalam) oli 5,7 purjega. Naljaviluks panin kokku ilusa, kirju NS Ice 4,2 no et minetea. Üks hetk hakkasin Helenile ette näitama, kuidas manöövrit teha ja korraga tundsin, kuidas 5,7 on mulle koledasti üle. Käisin selle käigus õpetaja kohta häbiväärselt kõhuli. Ime küll kuidas väike Helen oli juba jupp aega suht edukalt sellesama purjega veestarte teha pusserdanud.

Andsin talle kohe kena, kirju 4,2 millega veestardi katsetused hoopis kindlamalt ja nobedamalt tulema hakkasid.
Elo, vana andekas ise sai oma 5,0 purjega suurepäraselt hakkama.
Päeva skoor oli varem alustanutel umbes 5 tundi merel – nõrkemiseni nagu Surfhundi reklaamides lubatud. Õhtupoole seisid juba mõlemad aslustajad päris pikalt laual vaatamata lainetusele ja tugevale tuulele – no olid ikka visad küll. Heleni ja Elo võtsime pidulikult vastu veestartijate ridadesse.

Hoia laud kursil! Pane kand laua keskele! Tõmba laud jalaga enda alla, puri ette ja endast eemale. Käed pikad! Ettteeee mastiga…! Nii lihtne see ongi

Järgmine päev oli lausa igav. Kõigil tuli kõik nii lihtsalt ja hästi välja, et õpetada jäid veel ainult manöövrid. samas oli tuul nii hea ja lainetust vähem, et nautisime triibutamist ja jätsime peenema manööverdamiskunsti taga ajamise mõneks mannetuma tuulega päevaks.