Mina tegin purjelauasõidu õppimisega algust täpselt nii nagu ma vaenlaselegi ei soovitaks, teisisõnu täpselt nii nagu keegi algust tegema ei peaks – tuttavale kuuluva lauaga, mis oli õppimiseks liiga kitsas ja eblakas, purjega mis oli ilmselgelt liiga suur (aga mina seda ei teadnud, et 7,4 on esimeseks purjeks pisut suur) ja muidugi lainetusega sügavas vees, libedate kividega randumiskohas, peale mõnusalt tuulist surfiilma.

Tulemuseks oli null meetrit sõitu, palju kaldal kaagutavaid tuttavaid, merehäda ja väsimus… Aga see kõik ei tapa. Tekkisid olukorrad ja tekkis oma taglas ja tulid ka esimesed meetrid sõitu. Surfiisu võib surra hoopis siis kui jääd loorberidele vedelema. Saan juba purje üles. Edasi ja tagasi ka ning isegi mõne pöörde tehtud. Vägev! Milleks mulle trapets, jala-aasad, gliss?! Elu niigi ilus.

Selle surnud punkti ületasin Virgo ja tema õpetatud veestardi abiga. Tuli väiksem laud ja kõvem tuul ja hoopis veel üks kolmas tunne, et meri on su omaks võtnud ja tuul teeb sinuga koostööd ja surfarid on sinu hingesugulased, keda meri ja tuul on ära valinud ja sina ise oled äravalitu…